Ainult seda…

Et inimesed,

keda mina armastan,

ei saaks inimesteks,

ked olen armastanud

kord.

Olen ikka siin,

mul on teie jaoks end,

on aega, teetasse, sõnu

ja ootust.

Kastepiisad katmas

Käisin vaatamas, kuidas öösiti jõed sängist välja voolavad ja kogu maa pisaratega katavad, värvides hommikuse heina hõbedaseks ja kududes end ämblikuvõrkudesse kasvava vahel.  Kui sa maapõue oled uinunud, on su ripsmeis hommikul pärlid, su juuksed haprad pisarkandjad ja kogu su keha õrna öövõrgu all.  Ja kui öö on katnud su tiivad pärlendavate piiskadega, siis üksnes selleks, et sa enne lendu tõusmist päiksel iga piisaga oma janu kustutada laseksid, et siis ta kiirtel kõrgemale tõusta. Mina käin okstelt piisku püüdmas, enne kui vesi voolab taas jõkke ja sa unustad, kuidas sinagi tast osa olid.

P.S. Ma nägin, kuidas päike jões kivi taha kinni oli jäänud ning kuu puges ööks jääkirme taha, kuid tema hingeaur ei suutnud varjata hõbetähti. Taevas oli siis must, aga ikka see sama, kelle sinises-sinises joonistuvad tiivalöögid mind üles tõusma kutsusid.

Sina oled siit veel puudu…

Esimesed värvilised krabisevad jalge alla

Täna olin mina õnnelik. Täna olen mina õnnelik. Ja ma tahan ainult teada, et kui ma ütlen korra, et täna olen mina õnnelik, siis kas see mitte ei kehti lõppemata, sest tänane ei saa kunagi otsa ja ehk siis õnn ka mitte. Ehk ainult selleks, et jälle aru saada, mis õnn on…siis kaobki vist täna natukeseks ära, siis on kadunud aeg.

See täna, mis kunagi

otsa ei saa,

Sinusse ma loongi

ennast,

Sinu ma püüan,

Sinus ma olen,

Sinusse unnegi vajun,

et tõusta taas,

et olla taas.

Tänases peitsid lapsed end Kalamajas puude otsa ja linnud pidasid vanavanemate päeva . Riided ei saanud ikka kuivaks siin, ei saanud puhtaks, ja rippusid pesunööril nagu õigel pühapäeval.  Täna nägin mina, et sule kergus teab, kuis õhk on täidet ja tühjus kõike muud kui tühi. Ja mina tantsisin üle aja  ja mu kõrvad leidsid öistel tänavatel muusikast sõbra.

Nüüd tahan ma luua hetki, jagada hetke loodut ja lasta iseendal olla hetkeloodu. On ju see sügis, mis minus äratab sooja ilu.

Eile bussis unustasin ma ära, kuhu sõidan, kust sõidan ja milleks üldse. Ju selleks, et igatseda akna taha, puude varju ja pilvede taha. Need ongi need hetked.

… ja ühest sule lennust

sai alguse

me tants,

mis jälgis iga ta liigutust

ja mis lõppes,

kui tema kergus

raske maaga kohtus

Hääd üksnes.